Jõulupühad on rahvakalendri ühed kõige suuremad pühad. Kuid kas me oleme hetkegi mõelnud sellele, mis on meile kõigile nii armsate jõulupühade ja sellele eelneva ootuse-ettevalmistusaja ehk advendiaja olemus, mis on selle tähendus kogu inimkonnale? Möödunud aasta jõulupühadeks korraldas meie kirikupea lasetele jõulukaardi konkursi. Lastelt laekus küll palju ilusaid pilte, kus oli kujutatud jõuluvana ja päkapikke, lund ja kuusepuid ning jänkusid ja mida iganes muud, kuid ainult üks pilt oli joonistatud meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimisest. See räägib sellest, kui vähe me teame seda, et jõulupüha on seotud meie Jumala ja päästja sündimisega. Jumala inimeseks saamine ei olnud lihtsalt üks hetk ajaloos. Sellele kõigele eelnes tuhandeid aastaid kestnud ettevalmistusaeg ja sellel kõigel on oma sügav põhjus. Jõulud on vaikuse, lootuse ja UUE VALGUSE ootuse aeg. Kogu loodu on uinunud. See on hea aeg endasse süüvimiseks ja mõtisklemiseks. Järgnevaga kutsun Sind kallis Hiiu Lehe lugeja endaga jõulupühade olemuse üle kaasa mõtlema.
Jumal on armastus[1] ja Jumal tahab oma armastust jagada. Endast väljamineva armastuse väel loob Jumal maailma ja Jumal vaatab oma loomistöö peale ja Ta näeb, et see kõik on hea ja ilus[2]. Oma viimasel loomispäeval loob Jumal inimese. Ta loob inimese enda näo järgi ja enda sarnaseks, see tähendab samamoodi armastavaks olendiks nagu on Ta ise, mitte Jumalaks aga jumalasarnaseks. Olla armastav olend tähendab olla vaba tahtega olend, kes annab enda tahtel oma elu tõelise armastuseallika, see tähendab Jumala hoolde!
Tahes tahtmata tekib küsimus, kui Jumal lõi maailma heaks ja ilusaks – täiuslikuks, siis kuidas on see võimalik, et maailmas on sõjad? Kuidas on see võimalik, et inimesed elavad vaesuses ja kannatavad puudust ning naabrid kaklevad omavahel ja pered ei püsi koos? Kuidas on see võimalik, et meie planeet hävineb ja muutub üha enam elamiskõlbmatuks?
Delfiinid vees ja ahvid puuotsas ei suuda loodust tasakaalust välja viia ja hävitada. Selle kõige “inetu” põhjuseks on loodu kuningaks loodud inimese väärastunud käitumine.
Peale inimese loomist mullast ja temasse eluhinguse puhumist[3], ei ütle Jumal, et see kõik on hea ja ilus. Inimeses on varjatult teatud rahutus. Tema loodud olevusel on loomupärane kirg enda piire ületada, neid avardada. Aga see loomupärane kirg on antud selleks, et see loodu avardaks ennast Jumala poole, et olla temaga pidevalt osaduses, et olla Tema kaaslooja Tema kaasvalitseja, et olla koos Jumalaga täiuslik – hea ja ilus. Inimese loomisega võtab Jumal tohutu riski. Jumal võtab riski sellega, et see, kelle Ta on loonud ja keda Ta väga armastab võib Talle iga hetk selja keerata ja Teda enam mitte armastada. Armastada on alati risk, sest tõeline armastus on tingimusteta.
Kõik, mis on loodud, omab piire. Ainult Jumal on piiritu. See, et sellel Jumala loodud olevusel on kirg oma looduks olemise piire ületada, kusjuures see võime on ainult inimesel, ei ole iseenesest paha. Kurjus tekib hetkest, kui see loodud olevus ei usalda enam Jumalat, keerab oma Loojale selja ja hakkab ise ennast kõige valitsejaks ja korraldajaks pidama. Selle asemel, et kogu loodut Jumala poole avardada, hakkab ta teiste inimeste piire ületama. Ta ei näe ligimest enam jumalanäolisena vaid hakkab ihaldama teist inimest, kui objekti, keda enda huvides ära kasutada. Täpselt samamoodi käitub see “loodu kuningas” kogu looduga, ta ei näe loodu taga Jumala ettehooldust ja Tema “kätetööd” vaid hakkab seda kõike enda omaks pidama ja enda huvides ära kasutama. Ta ei suuda tunda rõõmu lille ilust, mis kasvab aasal, tal on vaja see õieke murda ja endaga kaasa haarata, et siis hiljem närtsinuna ära visata. Armastussuhte subjekt muutub ihaldatavaks objektiks. Olgu selleks siis, kas ligimene või kogu loodu.
Aga mida teeb Jumal, kui ta näeb oma loodud olendit nõnda omapead müttamas? Ta on kannatlik, tihti Ta vaikib pikalt, aga siis ühtäkki Ta tegutseb ja loob uuesti – täiendab oma loodut. Ta tegutseb läbi inglite ja väljavalitud üksikute inimeste – läbi prohvetite, kes ei ole unustanud oma Loojat. Suurim nendest kõigist Jumala kaastöötajatest on muidugi Jumalasünnitaja – ikkaneitsi Maarja, kes teeb suurima teo, mida üks loodud olend[4] ealeski võib teha. Ta võtab endasse selle, kes kõik on loonud; ta kannab Teda oma südame all ja südames ning toob Ta ilmale. Jumalaema toob ilmale Jumala Poja, kes oma ema üsas on saanud tõeliseks inimeseks, jäädes samas tõeliseks Jumalaks.
Jumal Isa “ei saa vaadata”, kuidas Tema enda näo järgi loodud olendi pilk tuhmub, kuidas kogu loodu selle “loodu kuninga” tõttu kannatab. Ta annab meile oma ainusündinud Poja. “Jumal saab inimeseks, selleks et inimene saaks jumalaks”, ütleb püha Athanasius Suur[5]. See on Jumal Isa armastuse, Tema väe ja Vaimu tegu koostöös inimesega[6]. See on tõelise Armastuse sünd ajalikku maailma, selleks, et inimene oleks jälle koos oma Loojaga, et ta oleks jälle jumalanäoline, sest inimene on täiuslik ja ilus ainult koos Jumalaga.
Kallid sõbrad ma soovin, et me kõik võtaksime Jumalaema eeskujul alandlikul meelel endasse vastu selle õrna ja väeti Jõululapse. Meie südamed olgu Tema alaliseks kohaloluks, sest olla jumalanäoline ja tema sarnane tähendab armastada nagu Jumal, aga armastada nagu Jumal saame me ainult koos Jumalaga[7]. Inimesele üksi on see võimatu, kuid kõik on võimalik Jumala käes[8]. Saagu see võimatu, armastada nagu Jumal, meile eluteeks. Aamen!Preester Aabraham Tölpt
[1] 1Jh 4:8
[2] 1Ms 1:1-25
[3]
1Ms 2:7. Ja Issand Jumal
valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema
ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.
[4] Ka inglid on loodud, loodud
vaimolendid.
[5] Kirikuisa Püha
Athanasius Suur (Athanasios, 296/298–373) oli Aleksandria piiskop.
[6] Kiriku õpetaja, püha Nikolaos
Kabasilas XIV sajandist kirjutab:
“Kristuse lihakssaamine ei olnud
ainult Isa, Tema väe ja vaimu tegevus,
vaid ka Jumalasünnitaja vaba tahte ja usu väljendus. Ilma puhta Neitsi
kaastööta oleks Jumala päästeplaan olnud
sama ebatõenäoline, kui ilma jumalike
hüpostaaside (Kolmainu) kaastoimeta.”
[7]
Jh 13:34. Ma annan teile uue
käsu: Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage
teiegi üksteist!
[8] Mt 19:26
Kristuse sündimise püha ikoon Kuriste Jumalasünnitaja sündimise kirikus. Ikoon on kirjutatud Reomäe Püha Eelkäija Skiita ikoonikojas.